KKK

KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED

Mis on kriis?

• Kriis kui väljakutse uuele elukvaliteedile üleminekul.
• Kriis kui eksistentsiaalne murranguseisund, „sisenemine senitundmatusse tunnelisse”.
• Kriisi defineeritakse ka kui aega, mil on vaja langetada rasked või olulised otsused.
• Hiina kirjatäht, mis iseloomustab kriisi, on sama, mis võimalust iseloomustav kirjatäht.
• Optimist ütleks, et kriis on vaid raskus, mida pole veel ületatud.
• Kreeka keeles tähendab krisis muutust, ohtu, pööret, otsustust, lahutust, eraldamist, võimalust.
• Kriisi- ja katastroofipsühholoogia käsitleb kriisi kui puhvrit, mis kaitseb isiksuse terviklikkust, võimaldades muutustega järk-järgult kohaneda.

Raseduskriis (inglise keeles pregnancy crisis) on olukord, kus väheneb naise ja tema lähedaste toimetulek füsioloogiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste muutuste või traumaatiliste kogemustega, mis on seotud rasestumise, raseduse katkemise või katkestamise, lapseootuse, sünni ja emaduse ning lapsevanemaks olemisega.

Kas mul ikka on raseduskriis?

Raseduskriisi all mõeldakse olukorda, kus väheneb naise ja tema lähedaste (füsioloogiliste, sotsiaalsete ja psüühiliste muutustega või traumaatiliste kogemustega) toimetulek, mis on seotud rasestumise (planeerimise), raseduse katkemise või katkestamise, lapseootuse ning sünniga.
Normaalselt kulgeva raseduse ajal võib samuti ette tulla olukordi, kus naine või tema lähedased vajavad toetust (näiteks, hirm sünnituse ees, meeleolumuutused, hirm lapse pärast jms.).

Kui Sa kahtled, kas tegemist on raseduskriisiga või mitte, helista tasuta raseduskriisi nõustamise telefonile 8002008 või küsi oma küsimus e-nõustamise kaudu.

Millal ma võin pöörduda raseduskriisi nõustaja poole?

Raseduskriisi nõustaja (individuaalnõustamine, internetinõustamine, telefoninõustamine) poole võivad pöörduda naised ja tema lähedased, kes tunnevad, et vajavad toetust ja psühholoogilist abi raseduse planeerimise, raseduse ja sünnitusjärgsel perioodil – normaalselt kulgeva raseduse korral, raseduse katkemise situatsioonis, abordieelselt ja abordijärgselt, lapseootel üksikemad, alaealised rasedad, viljatuse puhul, enneagse sünnituse puhul, sünnitusjärgsel perioodil, HIV rasedad jm. See nimekiri ei ole lõplik vaid kajastab enamlevinud olukordi, millega raseduskriisi nõustaja poole pöördutakse.

Kas raseduskriisi nõustaja on psühholoog?

Raseduskriisi nõustajad on kas psühholoogi, psühholoogilise nõustaja, sotsiaaltöötaja või ämmaemanda haridusega. Kõik nõustajad on läbinud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis raseduskriisi alase täiendkoolituse. Väljaõpe kestab paar aastat, sisaldades nii teooriat, praktilist tööd klientide ja patsientidega kui ka supervisiooni.

Kas raseduskriisi nõustamine on mõeldud ainult naistele?
Raseduskriisi nõustaja poole võivad pöörduda nii naised koos abikaasa, elukaaslase, partneri, vanemate jt lähedastega. Samuti on raseduskriisi nõustaja juurde oodatud mehed, kes vajavad psühholoogilist tuge naise rasestumise (planeerimise), raseduse katkemise või katkestamise, lapseootuse ning lapsevanema rolliga toimetulekuks.

Tarbija24 – online-intervjuu raseduskriisi nõustaja Leie Klaariga 2010

Online-intervjuu: vastas rasedusnõustaja Leie Klaar

21.05.2010 10:00 Täna kella 10-13 vastas Tarbija24.ee lugejate küsimustele psühholoog ja raseduskriisi nõustaja Leie Klaar.

Meil elab koos mitu põlvkonda ning «vanad» kipuvad pidevalt õpetama, kuidas peaks rasedana käituma ja kuidas lapsega õigesti ümber käia. Oleme vastanud, et nemad on oma lapsi ise kasvatanud, küll meie kasvatame ka oma last ise ja kui tekib küsimusi, küll me küsime. Sellist asja tõlgendavad nad aga sihiliku solvamisena ning räägivad teistele tuttavatele, et tegelikult ei oska me oma lapsi kasvatada ja neid ka ei kuula.

Lapseootuse ja lapse sünni järgne periood on see, mil erinevate perekonda kuuluvate põlvkondade vahel kerkivad tundlikumalt üles teemad, mis on seotud põhiväärtuste, hoiakute ja uskumustega. Järglase sünd perekonda puudutab eksistentsiaalses mõttes sügavalt ka vanemat generatsiooni.

Juba ainuüksi mehe ja naise ehk siis paari endi vahel võib kerkida esile arusaamatusi ja konflikte just lastekasvatuse pinnalt. Konfliktid on seotud tõekspidamistega, mis pärinevad mehe ja naise erinevatest lapsepõlvekodudest. Konfliktid võimenduvad eriti siis, kui ühe osapoole päritoluperekonnas valitsevad arusaamad ja müüdid satuvad teravamalt vastuollu teise osapoole tõekspidamistega.

Oluline on siinjuures paarina ehitada üles MEIE-identiteet, võtta aega ja arutada omavahel läbi ja leppida kokku selles, missugustele põhimõtetele ja väärtustele oma ühist elu, suhet ja lapsevanemateks olemist ehitada. Mõnikord on vajalikud ka konkreetsed kokkulepped selles, kuidas siis ikkagi selgemalt väljendada MEIE vajadusi ja kuidas nende eest ka seista.

«Vanade» vastu liitumine ei pruugi alati kõige edasiviivamaks konfliktilahenduseks osutuda. Põlvkondadevahelised erinevad arusaamad – kuidas käituda, milline välja näha, kellega ja kuidas suhelda, kuidas lapsi kasvatada jne. ongi väga sageli konflikti allikaks olenemata sellest, kas elatakse ühe katuse all või mitte. Üldjuhul soovib vanem põlvkond nooremale «head» lähtudes oma elukogemusest ja väljakujunenud arusaamadest elule, küsimata seejuures, kas nende nõuandeid vajatakse.

See on hea suhtlemise üks alustaladest: «anda nõu» toetuse pakkumisel alles siis, kui seda küsitakse. Tegeliku toetuse pakkumiseks on mitmeid teisigi, tunduvalt paremaid võimalusi. Saan aru, et teie olete oma vajadusi ja arvamust väljendanud ning saanud seetõttu tunda pahameelt ja solvumist vanema põlvkonna poolt.

Igas peresüsteemis on oma reeglid – kui süsteemis toimub muutus (rasedus, sünnib laps), siis on vaja üle vaadata ka perereeglid. Mis tähendab, et need reeglid ja kokkulepped oleks hea ka kõigil ühiselt koos läbi arutada ja kui vaja, teha uusi kokkuleppeid. See annab võimaluse seada kindlamalt piire ja selgust selles suhtes, mida üksteiselt tegelikult oodatakse.

Olen praegu teist korda lapseootel. Esimene laps on 4-aastane. Teine laps on planeeritud ja väga oodatud, aga mul on hirm, et ma ei suuda teist last armastada sama palju kui esimest. Kas see hirm möödub, kui laps sünnib?

Armastuse jagamise tunne võibki olla väga abstraktne – et kuidas ma siis armastust poolitan! Hirm, et armastust ei jätku kahele või ettekujutus sellest, kuidas on võimalik kahest (või enamast) lapsest ühepalju hoolida on täiesti normaalne ja nõustamiskogemuse põhjal saan öelda, et paljud naised on enne rasedust või raseduse ajal sellele mõelnud.

Harvadel juhtudel on meil raseduskriisi nõustajatena tarvis peale lapse sündi tegeleda intensiivsemalt ema ja lapse varajase seotussuhtega ja uurida, mis on võinud saada takistuseks sellisele loomulikule kokkukasvamisele.

Valdavalt on aga lapsevanemate mure pigem selles, kuidas jagada oma tähelepanu ja aega nii, et vanem laps ei jääks tähelepanuta, sest tita vajab esialgu rohkem hoolt ja vanem laps tundub ühtäkki väga suur ja iseseisev. Naised ise ütlevad, et armastust ei saa poolitada – seda tuleb vaid juurde, ehkki iga lapsega eraldi võib tekkida täiesti teistsugune ja samas unikaalne suhe ja side.

Minu sõbranna on 43, kaks last juba täiskasvanud, kuid tema mees soovib veel üht last. Ta ise ei taha, sest kannatab ärevushäirete all ja võtab antidepressante. Olen talle soovitanud lapse saamist, sest töö on pingeline ja oleks hea aeg maha võtta. Kas talle oleks mõistlik veel üht last soovitada?

Saan aru, et olete mures oma sõbranna pärast. Teile teeb muret tema tervislik seisund ja Teile tundub, et kolmanda lapse saamine võiks sõbrannat aidata ja tema elule uue suuna anda. Ei ole ju sugugi kerge taluda olukordi, kus lähedane inimene läbib oma elu erinevaid valupunkte. Sageli arvame kõrvalseisjana, et teame, mis on parim lahendus ja läheme seda ka pakkuma.

Kuid abivajajatena vajame hoopis ärakuulamist ja teadmist, et meid ei mõisteta hukka. Abivajaja jaoks on pigem oluline teadmine, et tal on ümber inimesed, kes teda toetavad, kuulavad ja aktsepteerivad sellisena, nagu ta on. Soov ja valmisolek raseduseks ja lapse sünnitamiseks tuleb siiski naise ja mehe otsusena – lähedastena võime küll erinevaid lahendusi soovitada, kuid peame arvestama, et kõigil on õigus teha oma valikud ise.

Üldisem vastus Teie küsimusele, kuidas ärevushäired, antidepressandid ja lapseootus ning sünd omavahel kokku sobivad, oleks järgmine: tänapäeval on lapseootel naise ravi suhtes esimene valik psühhoteraapia, kuid äärmise vajaduse korral jätkatakse ka sobivamate ravimitega. Selliseid häireid diagnoosib alati arst. Seega peaks ärevushäirega lapseootel naine olema kontaktis oma raviarstiga ja seda ka sünnituse järgselt.

Lapse sünd iseenesest ei pruugi pingeid olulisel määral maandada, küll aga aitaks teatud määral sellele kaasa emotsionaalse läheduse suurenemine oma mehega – juhul, kui paarisuhted lapseootuse ajal ja jätkuvalt ka sünnitusjärgsel perioodil seda soodustavad.

Ma olen pisut murelik oma suhtumise pärast rasedusse ja sünnitamisse. Nimelt on mul olemas suurepärane elukaaslane, elu igatpidi rööpas ja ka vanus sealmaal, kus võiks mõelda pere laienemise peale, kuid minus tekitab tõsist tülgastust mõte rasedusest ja sellega seonduvast, samas kui lapsi sooviksin ma iseenesest kunagi küll. Kas see võib olla normaalne etapp ja mingil ajal lihtsalt iseenesest üle minna või peaks mõne professionaali poole pöörduma ja mitte lootma selle peale, et see ajapikku möödub?

Raseduskriisi nõustajana puutun Teie poolt kirjeldatud murega kokku päris sageli. Kuna rasedus ja sünnitus on väga kehaline kogemus, siis võivad erinevad hirmud ja arusaamad rasedusest ja sünnitusest kujuneda mõne negatiivse kehalise kogemuse kaudu, kuid mitte alati. Uskumused raseduse ja sünnituse kohta võtame kaasa ka oma emalt-isalt.

Samuti mõjutavad meie arusaamu kõikvõimalikud müüdid raseduse kohta, massimeedia, sünnitusvideod, lähedased, sõbrad ja tuttavad. Oluline on enda jaoks neid tundeid teadvustada ning läbi töötada ja mõelda, mis võib selle tunde taga tegelikult olla? Üldjuhul need mõtted/tunded iseenesest ei möödu, sest nende tekkel on tavaliselt mingi kindel põhjus.

Raseduskriisi nõustamisprotsessi käigus aitab nõustaja samm-sammult raseduse ja/või sünnituse hirmule nii-öelda nimed panna ja hirmud konkretiseerida, et siis nendega paremini toime tulla.

Seda last on aastaid oodatud. Ometi on järsku kõik nagu pea peale pööratud. Asjad, mis juba enne pisut häirisid, aga millega sai üldjuhul ikka hakkama, nagu raha või olmeprobleemid, on minu jaoks järsku nii põletavad, nagu oleneks neist kõik – ja see tekitab suurt stressi meile mõlemale. Mina suudan ainult kurta ja mees ei oska minuga käituda, läheb ka lõpuks närvi, mis omakorda tekitab minus tunnet, et ta ei saa tegelikult olukorrast aru ega oska mind hoida. Samas ma tean, et ta on väga mõistlik mees. Ma ei taha kellelegi rääkidagi, et ma last ootan, sest mul on nii häbi, et ma ei oska selle üle rõõmu tunda ja tunnen end ebanormaalsena.

Rasedus, kaua oodatud või ootamatu, ongi väga suur elumuutus, kus võib tekkida tunne, et mitte miski ei ole enam endine. Igasugune muutus vajab kohenamiseks aega. Kohanemisprotsess on inimeseti väga erinev – üks kohaneb uute olukordadega kiiremini, teisel jälle võtab see rohkem aega. Kindlat reegilt ei ole. Siinkohal võiksite mõelda, milline kohaneja Te tavaliselt olete?

Emotsioonide kõikumised raseduse ajal on normaalsed eriti raseduse alguses ja lõpus, mis on seotud nii hormonaalsete kui ka psüühiliste muutustega. Lapseootuse perioodil ongi naisel suurenenud vajadus turvatunde ja hoitud olemise järgi. Mees kogeb rasedust peamiselt naise kogemuse kaudu. Praktika näitab, et on mehi, kelle jaoks muutused naise kehas ja meeles tekitavad ebakindlust.

Mõiste «piisavalt hea isa» on kujund mehest, kes kannab välja naise rasedusaegsed meeleolumuutused ja sisemised pinged. See annab naisele turvatunde, et rasedana ja sünnitusjärgsel perioodil tulla toime «piisavalt hea emana» lapse emotsioonide ja sisemiste pingetega, mida laps tavaliselt väga häälekalt väljendab.

Nõustamiskogemusest lähtuvalt võib kaua oodatud rasestumine positiivse sündmusena tekitada samuti stressi, kuna arvatakse, et nüüd peaks kõik olema täiuslik. Uus eluperiood toob aga endaga kaasa uusi väljakutseid. Enamik lapseootel naisi kogeb sarnases olukorras vastakaid tundeid.

Mida teha, kui lapsesaamissoov hakkab normaalset elu häirima (unehäired, keskendumishäired, väikesi lapsi nähes meeleolumuutused jne), kuid lapsesaamiseks pole lihtsalt sobiv aeg. Kas on võimalik sellest kuidagi mingi nõustamise või teraapiaga üle saada?
Elus on sageli nii, et soovime just nüüd ja kohe seda, mida just nüüd ja kohe ei saa. Soovi muutumine kinnisideeks tekitab pingeid, mida Te oma küsimuses ka kirjeldate. Sageli on soovide taga varjatud soovid ja vajadused, mida me endale igapäevaselt ei teadvusta. Raseduskriisi nõustamine on üks võimalustest vaadata sügavamalt enda sisse ja lapsesaamissooviga seonduvad teemad enda jaoks lahti mõtestada, sõnastada ja teadvustada.

Sain teada, et olen rase. Elukaaslasega oli juba tükk aega plaan, et soovime last. Nüüd aga, kui see käes on, hakkasin muretsema, on nutuhood. Kardan, kas saan hakkama, kas on mul tervisega korras, kas lapsega… Rasedust on veel vähe, 5-6 nädalat. Juba paanitsen, kuhu lasteaeda ta panna, kas saan tööle tagasi jne.

Elukaaslasega rääkides ta lohutab mind, saab aru ja ütleb, et ära muretse. Ma tean, et ta armastab mind ja meie last ja soovib väga, et meist saaks lõpuks 3-liikmeline perekond. Olen 26-aastane ja rohkem lapsi pole. Kas selline emotsionaalsus läheb üle ja on normaalne? Mis selle vastu aitaks, soovitage kirjandust.

Lapseootusega kaasnevad enamikul naistest muutuste tõttu kehas ja meeles küllaltki suured emotsionaalsed kõikumised. Valdavaks võib saada just tunne, et nüüd, mil kõik peaks hästi olema, tundub olukord hoopiski täiesti rõõmutu olevat. Raseduskriisi nõustajatena peame oma esmaseks ülesandeks just rasedusega seonduvate ambivalentsete tunnete normaliseerimist.

Hirmud ja ebakindlus tulevikus hakkamasaamise ees ongi lapseootusega kaasnevad normaalsed tunded, mida kogevad pea kõik tulevased lapsevanemad. Eriti kui tundub, et ühiskonna poolt tuleks nagu teatud standarditele nõudeid esitav sotsiaalne surve, millele mittevastamine võrduks ebaõnnestumisega lapsevanemana ja elus üldisemalt. Väga hea meel on lugeda Teie kirjast välja seda, et saate oma elukaaslase käest toetust ja julgustust.

Lapseootuse perioodil on kaasadevaheline teineteise toetamine ja tundlike teemade avatud käsitlemine, nendest rääkimine just see, mis aitab taastada sisemist tasakaalu, enesekindlust ja usku tulevikku. Seda isegi siis, kui käegakastutavaid lahendusi ja nii-öelda garantiisid hetkel veel olemas ei ole.

Teie poolt kirjeldatud emotsioonid on seotud kohanemisprotsessiga ja mida turvalisemalt te omavahel oma partneriga sellest rääkida saate, seda paremini suudate üheskoos toime tulla ka lapse sünnijärgselt ja seda ka uute väljakutsetega kohanemise raskustega, mida see eesseisev uus eluperiood taas endaga kaasa tuua võib. Lugemiseks soovitan W.Sears, M.Sears «Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega», Väike Vanker 2007.

Oleme elukaaslasega koos olnud 7 aastat ja tema tahaks ühist last, aga ta ei ole teinud ettepanekut ega isegi juttu abiellumisest. Ma tean, et sellel on rahalised põhjused, aga ma millegipärast kardan, et ta tahab jätta endale taganemistee, et minust lahku minna soovi korral. Mina ei julge last saada, kui mees ei ole valmis minuga end siduma. Või ma mõtlen üle?

Kahtlemata on pühendumise turvalisus üks olulisi vundamente, millele ühist elu rajada. Pereplaneerimise juures kerkib just naise kui tulevase ema jaoks teravalt esile küsimus, kas ma saan loota, et minu partner, lapse isa, jääb minu juurde mitte ainult lähimaks üheksaks kuuks, vaid ma saan tema peale kindel olla ka pikemas perspektiivis.

Abiellumine mõlema osapoole ühise otsustusena on võimalus, kuidas väljendada teineteisele valmisolekut vastastikuseks pikaajaliseks pühendumiseks. Öeldakse sageli, et paber ei hoia inimesi koos. See on tõsi, et pelgalt kohusetundest koos elamine ilma vastastikuse pühendumiseta ei anna veel abielule selle sügavamat tähendust.

Samas ei ole mõistlik jääda lootma selle peale, et partner peaks lugema silmist ja sõnadeta meie ootusi ja soove. Isiklike soovide ja vajaduste väljendamine mina-sõnumitena, see tähendab rääkides vaid iseenese eest ja väljendades isiklikke vajadusi, ilma et partneri kavatsustele ja mõtetele omalt poolt negatiivseid tõlgendusi sisse loetakse, võiks olla sellises olukorras üks võimalikke viise selguse saamiseks. Ootustest rääkimine on parim viis mõistmaks, kas teil on teie partneriga paarisuhte arengu suhtes ikkagi sarnased ootused ja kas te vaatate tulevikust rääkides samas suunas.

Mul on üks laps ja see sünnitus oli väga raske, lõppes erakorralise keisriga ja nii minu kui lapse jaoks intensiivis. See oli minu jaoks ka psühholoogiliselt niivõrd raske, et sellest ülesaamiseks (st selle peale lakkamatult mõtlemine möödus) kulus kolm aastat. Nüüd, kui laps hakkab kooli minema, on mehega tulnud jutuks teine laps… ma väga tahaksin veel lapsi, aga ma ei suuda mõelda, et ma pean jälle sünnitama… juba selle mõtte peale lähen paanikasse. Kas on võimalik, et minu teine laps sünnib puhtalt selle meeletu hirmu tõttu ja arvestades esimese sünnituse kulgu juba algusest peale planeeritud keisrilõikega (üldnarkoosis)?… Ma tean, et see võib olla nii lapsele kui mulle kahjulik, kuid see on ainus viis, kuidas ma suudaksin selle otsuse teha. Tänan!

Saan aru, et esimese lapse sünnitus oli Teie ja lapse jaoks väga traumeeriv. Mõtlete uue raseduse peale, kuid läbielatu tekitab suurt hirmu sünnituse ees. Raseduskriisi nõustajate meeskonnas on ämmaemand- raseduskriisi nõustajad, kes tegelevad sünnituslugude läbitöötamisega – sageli käsitletakse just traumaatilisi sünnitusi.

Enne uut rasedust soovitan Teil oma sünnituslugu kas arsti või nõustajaga läbi arutada – ehk olete seda juba teinudki! Otsuse keisrilõikeks teeb siiski arst – alati võetakse arvesse eelnevat sünnitust ja kõiki teisi kehalisi ja psühholoogilisi aspekte.

Raseduskriisi nõustaja saab selles olukorras olla toeks ja julgustada läbi arutama kõiki variante, välja rääkima hirme ja vajadusi. Praktikast saan tuua erinevaid näiteid, kus naine on käinud nõustamisel (sünnitushirmuga tegelemas) terve raseduse aja ja on loomulikul teel sünnitanud, aga ka näite, kus sünnitus on lõppenud siiski keisrilõikega. Julgustan Teid oma mõtetest ja tunnetest rääkima ka naistearstiga.

Kas paaniline hirm, et kantav laps ei sünni tervena, on normaalne ja mis mastaabis? Kust selle vastu abi otsida? Millal peaks muretsema hakkama?

Pea kõik rasedad naised muretsevad oma sündiva lapse tervise pärast. Kui hirm lapse tervise pärast muutub paaniliseks ehk hakkab häirima igapäevaelu ja toimetulemist, siis on hea tekkinud olukorrast kellegagi rääkida.

Üsna sageli on paanilise hirmu taga reaalne sündmus, mis hirmu suurendab, näiteks eelnev raseduse peetumine/katkemine, kõrvalekalded analüüsides, lähedase, sõbranna negatiivne kogemus või ka loetu/kuuldu.

Oma töös olen olnud naiste kõrval, kes on vajanud toetust ja julgustamist kogu raseduse vältel, et ärevust kontrolli all hoida. Abi on olnud hirmu teadvustamisest, sest hirm on kas reaalne või irratsionaalne. Soovitan Teil oma mõtetest ja tunnetest kellegagi rääkida juba siis, kui hirm ei ole veel võtnud paanika mõõtu.

Mul on lapsed – neljane ja teismeline. Mõlemat olen ootanud kolm aastat, sest ma kas ei rasestunud või siis rasedus katkes.
Lamasin palju, ka haiglas, rohud olid peal, et lapsed ikka kasvaksid nii kaua, et nad sündida saaksid. Mõlemad sündisid kuu aega varem, väikesega pidime mitu korda haiglas olema, sest ta ei kasvanud, oli nahavärvilt kollane (billirubiini tase) ja mul piima ei jätkunud.

Ja nüüd on juhtunud see, et olen liigselt hoolitsev. Suurem muidugi saab juba ise hakkama, koolis on tubli ja puha (aga ikka väga uurin ja pärin ja hellitan), aga väiksemaga on tekkinud probleeme igapäevasel riietamisel, lasteaeda viimisel ja kellelegi teisele hoida andmisel – ma kardan igat tuuleõhku, külmetust, haigust.

Asi on juba ebanormaalset seisu võtmas, sest ma niiii armastan neid ja nunnutan ja ei taha, et nendega midagi juhtuks. On tekkinud ärevus, võin hakata üle kere pahasti tundma, kui on tekkinud jälle olukord, kus väiksem hakkab haigeks jääma (see tähendab lisaks ka töölt eemalolekut, vallandamiskartust, lapsehoidja otsimist).

Ma ei tule muretsemisega enam toime. Muretsen üle. Ja ei usu, et on midagi, mis aitaks igapäevaeluga toime tulla. Või on midagi sellist olemas? Midagi, mis paneks mind elu lihtsamalt võtma? Pidevalt mitte muretsema? Öösiti istus vahel väiksema voodi serval ja panen pidevalt tekki peale, ta ajab seda ära. Magan öösiti vähe.

Õhtul tahan vaid ise last magama panna, see tagab lähedustunde ja kindluse, et tal on kenasti tekk peal, et ta ei higista (vahetan ka lina, patja, särki, kui vaja), et ta magab segamatult. Mu muretsemine on jõudnud selleni, et … ei julgegi enam väljas eriti käia (ebanormaalne ju!), et äkki saab külma.

Võite arvata, kuidas see kõik mu lähedastele ja mehele mõjub….vajan abi.

Teie kirjast loen, et olete kogenud oma lapseootuse perioodil raseduskriisi ja seda mitmetest erinevatest tahkudest. Võimalus tõenäoliseks viljatuseks puudutab inimest sügavalt kõige eksistentsiaalsemas mõttes nii inimeseks kui ka naiseks (või meheks, kui viljatuse põhjus peres võib olla seotud mehe tervisega) olemise kontekstis.

Inimene tegeleb oma elule ja selle mõttele tähenduse otsimisega ja sarnaste emotsionaalsete üleelamistega kaasneb sageli väärtusetuse tunne. Kirjutate, et olete kandnud oma rasedused lõpuni raseduse ähvardava katkemise situatsioonis ja hoolimata Teie enda ja meditsiinipersonali püüdlustest sündisid lapsed enne õiget sünnitustähtaega. Hirm kaotada seda väärtuslikku, mis on Teieni jõudnud nii kõrge hinnaga, kuulub selliste lugudega sageli kokku.

Saan aru, et Teie poolt kogetud lapseootuse ja -sünnikogemused on hakanud kuhjuma ärevuseks, millega tänasel päeval kaasnevad juba ka füsioloogilised, keha tasandil ilmnevad häired, samuti sundkäitumine ja sundmõtted. Sellistes olukordades võib olla abi psühhoteraapiast (näiteks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia vms.). Soovitan kindlasti Teie olukorras pöörduda professionaalse abi järele.

Olen hetkel 15. nädalat lapseootel. Minule on see kolmas laps, vanem poiss saab kohe-kohe 17 ja tüdruk 7. Ise ootan seda last väga. Uue elukaaslasega tutvusime eelmise aasta juulis ning koos hakkasime elama oktoobrist. Temal ei ole varem olnud ei peret ega ka lapsi.

Kooselu paistis sujuvat, erilisi riide meie vahel ei olnud. Käisime koos reisil ja kõik oli suurepärane! Lapse saamisest rääkisime üldiselt, selgitasin, miks ma last tahan, tõin oma põhjendused. Ta ei öelnud kordagi, et ei taha last või et pole õige aeg. Ma rääkisin talle ka sellest, et mingist hetkest ma rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta ja miks ma neid ei kasuta.

Ja siis, kui kolme kuu pärast lapseootele jäin, siis kõik muutus. Ta lihtsalt korjas oma asjad kokku ja läks ära, mitte midagi selgitamata. Umbes poolteist kuud me eriti ei kohtunud ja ei suhelnud ka telefoni teel. Nüüd oleme hakanud suhtlema ja aeg-ajalt kohtuma.

Ma pole teda kordagi milleski süüdistanud, olen üritanud rääkida, mida mina tunnen ja mida ma tahaksin. Ta rohkem kuulab, kuid ei räägi. Ükskord mainis, et ei arvanud, et nii kiiresti välja kukub. Enamuses on kogu suhtlemisinitsiatiiv minupoolne, ta ise ei ole küll suhtlemise vastu, kuid aktiivsust üles ei näita. Tulevasest lapsest me eriti ei räägi. Kas ma saan midagi veel ära teha, et meievahelised suhted muutuksid?

Näen, et olete omalt poolt suhte taastamiseks erinevaid samme astunud – olete aktiivsem pool suhtlemise alustamisel, samas annate mehele aega ja ei süüdista, räägite oma tunnetest ja vajadustest. Positiivsed muutused paarisuhtes saavad toimuda, kui mõlemad osapooled on selleks motiveeritud.

Paarisuhtega tegelemiseks on mitmeid erinevaid võimalusi- pere-paariteraapia, erinevad paarisuhtekoolitused (näiteks PREP-paarisuhtekoolitus). Nii teraapia kui ka koolitused annavad turvalise võimaluse rääkida teineteisega oma tegelikest ootustest. Samuti on Teil võimalus pöörduda raseduskriisi nõustaja poole, et enda hetkeolukorda analüüsida ja paremini mõista.

Suur tänu vastamise eest!
Tänan lugejaid sisukate küsimuste eest ja toimetust meeldiva koostöö eest!
Leie Klaar
raseduskriisi nõustaja