10 000 sündimata last

Kaia Kapsta

Sihtasutuse Väärtustades Elu juhatuse esimees
Eesti Päevaleht,10.04.2006

Kui naine saab teada enda sees arenevast elust, äratab see temas kindlasti tugevaid emotsioone ning viib teinekord segadussegi.
Eestis sünnib üle 14 000 lapse aastas, kuid üle 10 000 alles sündimata loote eluõigus katkestatakse. Kuna üle poole rasedustest on ootamatud, peab ootamatust uudisest segaduses olevale naisele (miks mitte ka mehele) kriisihetkel olema kättesaadav igakülgne nõustamine.

Seaduse järgi peaks naisi ka praegu enne protseduurile minekut abordi meditsiinilisest ja bioloogilisest aspektist teavitama, kuid tegelikkuses on abordieelne nõustamine ebapiisav. Tänases Eestis ei ole selleks veel vajalikke ressursse leitud. Ette on tulnud ka kurioosumeid: oma õnnistatud olekuga mitte harjunud emadele soovitatakse aborti kui lahendust.

Abort pole aga lahendus. Miks muidu tuleb vabatahtlikel nõustajatel hingeliselt lõhestatud naistega kokku puutuda ka aastaid pärast aborti, viljatusest või muudest meditsiinilistest tüsistustest rääkimata?

Lapse huvid versus naise huvid
Abordiprobleemidega kaasneb lapse ja tema ema huvide fataalne kokkupõrge: ühe osapoole huvidega arvestatakse pahatihti teise poole huvide arvelt. Inimene otsustab siin teise inimese elu üle, kellel pole mingeid võimalusi ennast kaitsta. See otsus jääb pahatihti piinama ka seda tugevamat, sellepärast vajab ta toetavat nõustamist.
Uurides inimeste suhtumist aborti, avaneb meie ees lai emotsioonide ja isiklike eelistuste spekter. Ühelt poolt toetutakse arusaamale elu pühadusest ja iga inimolendi võõrandamatust õigusest oma elule eostumise hetkest alates. Teiselt poolt deklareeritakse naise võõrandamatut õigust enesemääramisele ja kehalisele puutumatusele. Lihtsustatud skeemi esitades võiks spektri ühes otsas näha lapse õigusi ja teises naise õigusi. Ühes osapooles näeme ikka ohvrit – kas sündimata lapses või naises, kelle eestkostjaks oleme valmis hakkama.
Isiklikest tõekspidamistest tingitud tunnetespektril segunevad eri tunded küllaltki värvikalt, jõudes ühele või teisele poolele – värvide algusesse või lõppu, valgesse või musta. Mida enam liigutakse spektril enda jaoks heledama, positiivsema suunas, seda tumedamates toonides nähakse endast kaugemale jäävaid värve. Ehkki oma argumendid ja õigustused tunduvad loogilised ja mõistlikud, nähakse vastaspoole huvisid ja õigustusi mingis mõttes ebaadekvaatsetena. Vaadates spektri sellest osast, kus õigus jääb naisele, peetakse loodet tema elu esimestel nädalatel mitte veel täisväärtuslikuks inimeseks. Kuid lapse õiguste eest seisjad kipuvad aborti tegevas naises nägema tundetut, isekat, emadust mitteväärtustavat ja lapsest mittehoolivat isendit. Mida emotsionaalsemalt kinnistame ennast ühte äärmusesse, seda rohkem eraldume vastaspoolest.

Mis on kriisirasedus?
Abordiga seostuv mõiste ”kriisirasedus” on tänases Eestis veel vähetuntud, ehkki selle ilmingud on üldiselt teada. Kriisirasedus on olukord, millesse sattunud naine kaalub kahe võimaluse vahel – kas sünnitada või teha abort. Kriis ei jäta ühtegi osapoolt endiseks, puutumatuks. Selle edukal läbimisel jõutakse kvalitatiivselt täiesti uute võimaluste ja lahendusteni.
Kriisirasedusel on lisaks lapsele ja tema vanematele veel osapooli, näiteks riik ja rahvas. Abordi korral kaotavad tegelikult kõik osapooled. Esimesel kolmel raseduskuul on naised oma tundlikkuses altid negatiivselt reageerima turvatunde puudumisele. Samas ei ole naises emainstinkt veel täielikult toimima hakanud, seetõttu on loomulik, et kõhus kasvavale lapsele mõeldakse võõrastusega. Eriti ajahetkel ja oludes, mis sageli tunduvad lapse saamiseks olevat kõike muud kui õiged. Kuna kõige rohkem sõltub kriisiraseduse läbimise tulemuslikkus naisest, peab produktiivne nõustamine lähtuma tema positsioonist. Tuleb tegeleda teda ängistavate küsimustega, aidata tal üle saada eraldatusetundest ja meeleheitest, tehes seda osavõtliku hoiakuga, mis kinnitab naise sisemisi veendumusi.

Nõustamine peab aitama naisel kaaluda emaduse võimalusi ja pakkuma mitmekülgset abi. Adekvaatse otsuse tegemiseks peaks naine teadma kõiki poolt- ja vastuargumente.
Abordiga võivad kaasneda füüsilised tüsistused või emotsionaalsed ja psühholoogilised läbielamised, mis võivad halvemal juhul painata kogu ülejäänud elu. Esmase emotsiooni mõjul või kriisiseisundist halvatuna ei soovitata ju kellelgi elutähtsaid otsuseid teha. Järgmiseks saab kriisiraseduse läbimisse kaasata lapse isa ja teised lähedased ning olemas-oleva või loodava tugisüsteemi.
Parim, mida nõustaja teha võib, on olla kohal, pakkudes naisele oma aega ja tähelepanu ning olulisi küsimusi esitades suunata nõustatavat vaatama oma hetkeolukorrale selgema kõrvalpilguga. Et otsus, mida naine teeb, osutuks tema südameotsuseks, mitte paljudest kõrvalfaktoritest tingitud sundseisukorraks. Abordieelne nõustamine peaks saama kõikjal kättesaadavaks.