Kõik inimesed kogevad aeg ajalt ärevust, ebakindlust või hirmu. Kui need on talutavad, lähevad ajapikku üle või me saame aru, miks me nii tunneme ei põhjusta need enamasti meile olulist toimetuleku raskust. Kui ärevus või ärevusega seotud reaktsioonid on tavapärasest tugevamad, püsivamad või sagedasemad ning põhjustavad olulist raskust igapäevaelus, siis võib kahtlustada ärevushäiret ja tasub konsulteerida vaimse tervise spetsialistiga.

Ärevushäired on meeleoluhäirete kõrval üks levinumaid vaimse tervise probleeme. On leitud, et perinataalperioodis (raseduse ajal või kuni 12 kuud peale sünnitust) võib ärevushäireid esineda igal viiel naisel, ehk hinnanguliselt 15-20%. Ei ole ühest selget põhjust, miks ärevushäire tekib. Individuaalne haavatavus ülemäärase ärevuse esinemisele perinataalperioodil on seotud nii bioloogiliste (nt ärevus- või meeleoluhäirete esinemine anamneesis või perekonnas), psühholoogiliste (nt toimetulekustrateegiad, enesetõhusus, kognitiivne infotöötlus) kui sotsiaalsete (nt tugivõrgustiku olemasolu, abivõimalused) faktorite koosmõjuga. Uuringud on leidnud veel seoseid riskiteguritega nagu sotsiaalmajanduslikud raskused, rasedusaegne stress, vähene sotsiaalne toetus, meditsiinlised komplikatsioonid, suitsetamine, varasem lapse kaotus, negatiivne sünnituskogemus, lapse enneaegsus, lapse viibimine intensiivravil ning ka esimene rasedus.

Kuigi ärevushäired on ühed levinumad perinataalperioodi vaimse tervise probleemid, võidakse need jätta tähelepanuta või omistatakse need sümptomid ekslikult hormonaalsetele või sellelele perioodile omastele kohanemisega seotud aspektidele. Ka naisel endal võib olla raske oma hirmu ja muremõtteid jagada, võidakse tunda häbi ja süüd või kardetakse teiste reaktsiooni. Näiteks mõni ema võib tunda hirmu ja muretseda, et tema lapsega juhtub midagi, teine ema võib kogeda vastumeelseid ja pealetükivad sundmõtteid sellest, et ta ise võib olla lapsele ohtlik. Mõnikord võivad hirmumõtted takistada lapsega väljas käimist (nt nakatumise hirm) või tekkida soov sageli oma last kontrollida (nt pidev kontrollimine, kas laps magades hingab) või otsida pidevalt lähedaste kinnitust, et kõik on hästi. Mõnel emal võib olla raske lubada üldse kellelgi teisel oma last hoida või isegi puudutada. Ülemäärane ärevus võib mõjutada ema enda heaolu, kuid ka ema võimet sensitiivselt reageerida oma lapse märguannetele.

Ärevushäiret võib kahtlustada kui esineb näiteks:

• sagedasi muremõtteid, mida kogetakse pealetükkiva või kontrollimatuna;
• ärevus või hirmutunne, mis segab mõtteid ja raskendab toimetulekut igapäevaste tegevustega;
• paanikahoogusid, mis väljenduvad tugeva, kõikehaarava hirmu ja paanikatundena
• pidev ärritatuse, rahutuse või valveloleku tunne;
• sageli esinev lihaspinge, pitsitustunne rinnus või südamepuperdamine;
• kui ärevus või hirm ei lähe üle, on raske lõõgastuda ja/või esinevad sagedased unehäired;
• kui hakatakse vältima ärevust põhjustavaid olukordi;
• kui ärevus häirib oluliselt igapäevaelu.

Hoolimata sellest kas oht on päris (nt lapsel on diagnoositud raske terviseprobleem) või kujuteldav (nt mõte, et lapsega võib juhtuda midagi halba) kogevad inimesed sarnaseid ärevuse kehalisi reaktsioone (nt südame puperdamine, pitsitustunne rinnus või kurgus, õhupuuduse tunne, lihaspinge, kõhuprobleemid, isutus ja unehäired).

Kuna ärevushäired on suures osas ravitavad tuleks ärevushäire kahtluse korral pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole (nt perearst, psühholoog, psühhiaater, vaimse tervise õde jne).

Artikli autor: Margit Emberg

Ärevuse kohta saad rohkem lugeda ja eneseabi ärevusega tegelemiseks leiad siit: https://peaasi.ee/kuidas-arevushairetega-tegeleda/

 Kasutatud kirjandus:

• Silverwood, V. A., Bullock, L., Turner, K., Chew-Graham C. A., & Kingstone, T. (2022) The approach to managing perinatal anxiety: A mini-review. Frontiers in Psychiatry, 13:1022459. doi: 10.3389/fpsyt.2022.1022459
• Thorsness, K. R., Watson, C., & LaRusso, E. M. (2018). Perinatal anxiety: approach to diagnosis and management in the obstetric setting. American Journal of Obstetrics & Gynecology , 219(4), 326-345.
• Yatziv, Tal., Vancor, E. A., Bunderson, M., & Rutherford, H. J. V. (2021). Maternal perinatal anxiety and neural responding to infant affective signals: Insights, challenges, and a road map for neuroimaging research. Neuroscience and Biobehavioral Reviews, 131, 387–399