Raseduse ajal võidakse kogeda nii rõõmu ja positiivset ootust, kuid ka raskusi ja stressi. See on oluline keha ja psüühika kohanemise periood ning lühiajaline kurvameelsus ja ebakindlus on oluliste elumuutustega kaasnevad normaalsed reaktsioonid. Kui depressiooni sümptomid on tugevad või süvenevad ning kestavad kauem kui mõni nädal, siis on oluline pöörata seisundile rohkem tähelepanu ja otsida abi. Kui uuringute kohaselt on rasedusaegse depressiooni esinemissageduseks hinnanguliselt 7% kuni 20%, siis arvatakse, et depressiooni esinemine raseduse ajal võib olla ka aladiagnoositud. Sageli võib sel perioodil olla fookuses eelkõige rasedus ja lapse heaolu, kuid järjest rohkem ka naise vaimse tervise toetamine. Naisel endal võib olla raske küsida abi. Raseduse aega kujutatakse sageli justkui õnne ja rõõmu perioodi, mistõttu võidakse olla ebakindlad või kartlikud jagama oma mõtteid ning meeleolu muutuse sümptome. Sageli kaldutakse väljendama rohkem somaatilisi kaebusi (nt väsimust, energia puudumist, isu ja une muutust), mida võib olla raske teinekord eristada ka rasedusele omastest kaebustest. Samuti võidakse depressioonile viitavaid sümptome pidada sellele eluperioodile omaseks, mistõttu võib jääda depressioon tähelepanuta.
Rasedusaegne depressioon võib avalduda kogu raseduse aja. Kui tekib kahtlus, siis tasub konsulteerida tervishoiutöötaja või psühholoogilist abi osutava spetsialistiga. Abi tasuks otsida võimalikult vara. Erinevate tegurite osatähtsus rasedusaegse depressiooni kujunemisel ei ole üheselt selged. Oluliseks peetakse nii bioloogiliste, psühhosotsiaalsete kui sotsiaaldemograafiliste tegurite koosmõju. Samuti peetakse oluliseks teadvustada riskitegureid. Peamiste riskiteguritena tuuakse välja depressiooni esinemine enne rasedust või varasemalt esinenud vaimse tervise probleemid, vähene tajutud sotsiaalne toetus (eriti partneri ja/või teiste pereliikmete poolt), üksikvanemaks jäämine, väärkohtlemise kogemus või lähisuhtevägivald, kõrge igapäevane stressi määr, negatiivsed elusündmused, sotsiaal-majanduslikud raskused, lapse surm ning praeguse või eelneva raseduse või sünnitusega seotud tüsistused.
Depressioonile viitavateks põhisümptomiteks on meeleolu alanemine, huvide ja elurõõmu kadumine, energia vähenemine. Sageli võib iga tegevus (eriti just tegevuse alustamine) nõuda tavalisest suuremat pingutust. Täiendavalt võib esineda tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime alanemine, alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, süü- ja väärtusetustunne, trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku, enesekahjustuse või suitsiidimõtted või -teod, häiritud uni, isu muutus. Esineda võib ülemäärast muretsemist sünnituse või lapsevanemaks olemise osas. Väheneda võib huvi oma raseduse, lapse või iseenda suhtes. Võidakse tunda ennast emotsionaalselt eraldatuna, ärrituda tavapärasest kergemini ning raske võib olla luua kontakti teiste inimestega. Sõltuvalt sümptomite hulgast, iseloomust ja raskusest, kuid ka tööalase ja sotsiaalse aktiivsuse tasemest võib depressioon olla väga erineva raskusastmega.
Oluline on mõista, et depressioon on haigus ja seda on võimalik ravida. Rasedusaegne depressioon võib mõjutada ema tervisekäitumist ja seeläbi ka arenevat loodet. Uuringud on leidnud, et depressioonis emadel on suurem risk toituda ebapiisavalt, tarvitada alkoholi ja suitsetada. Samuti on leitud, et depressioonis rasedatel on suurem risk jõuda hiljem raseduse jälgimisse tervishoiusüsteemis ning neil võib olla vähem järjepidevaid regulaarseid tervisekontrolle. Samuti on ravimata rasedusaegset depressiooni seostatud suurema riskiga enneaegsele sünnitusele, lapse madalale sünnikaalule, preeklampsiale ja lapse adaptatsioonihäiretele sünnitusjärgselt. Raskematel juhtudel võib esineda ka suitsiidi risk. Rasedusaegne depressioon on oluliseks sünnitusjärgse depressiooni riskifaktoriks, mis omakorda on seotud vanemliku stressi ja võimalike probleemidega ema-lapse vahelises suhtluses raskendades seeläbi lapse arengu toetamist.
Paljud naised ei pruugi jagada oma meeleolulangust ja muremõtteid, kuna võidakse tunda häbi ja süüd või karta, kuidas teised sellesse suhtuvad. Seega lähedased saavad esmalt kuulata ja mitte anda negatiivset hinnangut (nt „Sa ei tohi nii mõelda”, „ Mõtle kuidas see beebile mõjub” „Sa pead olema rõõmus”) või tühistada naise muret ja raskust (nt „Kuidas Sa ei jaksa, mina jaksasin veel seda ja seda teha”). Depressioon mõjutab seda, kuidas inimene mõtleb, tunneb ja käitub ning see, mida naine kogeb, ei ole kuidagi tema süü. Lähedased saavad anda mõista, et nad on olemas ja saavad pakkuda abi või julgustada seda vastu võtma. Samuti on oluline, et nii abivajaja kui tema lähedased teaksid, kuhu on võimalik abi saamiseks pöörduda.
Eneseabi ja ennetavate meetodite puhul rõhutatakse enese vajaduste eest hoolitsemist – regulaarne tervislik toitumine, optimaalne füüsiline koormus, liikumine värskes õhus, meeldivate tegevuste planeerimine, puhkamine, uni jne. Samuti toetavate suhete hoidmine ja abivõrgustiku rakendamine.
Artikli autor: Margit Emberg
Kasutatud kirjandus:
- Biaggi, A., Connory, S., Pawlby, S., & Pariante, C. M. (2016). Identifying the women at risk of antenatal anxiety and depression: A systematic review. J Affect Disord, 191, 62–77.
- Brummelte, S., & Galea, L. A. M. (2016). Postpartum depression: Etiology, treatment and consequences for maternal care. Hormones and Behavior, 77, 153-166.
- Cardenas, E. F., Kujawa, A., & Humphreys, K. L. (2020). Neurobiological changes during peripartum period: implications for health and behavior. Social Cognitive and Affective Neuroscience, 1097-110.
- Uriko, K., & Liik, K. (2021). Sünnitusjärgse depressiooni sümptomaatika hindamine: sünnitusjärgse depressiooni sõeluuringu skaala EPDSi eestikeelne versioon. Eesti Arst, 100, 352–357.