Miks ikkagi sünnitada?

Kaia Kapsta

Sihtasutuse Väärtustades Elu juhatuse esimees
Jõgeva maakonnaleht,18.2.2007

Teadasaamine enda sees tekkivast elust on kindlasti emotsionaalne ja tihti segadusse ajav avastus. Kui Eestis otsustatakse sünnitada üle 14 000 lapse aastas, siis üle 10 000 veel sündimata loote eluõigus katkestatakse.
Kuigi ka praegu peaks seaduse järgi naisi enne protseduurile minekut teavitatama abordi meditsiinilisest ja bioloogilisest aspektist, on tegelikkuses abordieelne nõustamine ebapiisav. On isegi ette tulnud kurioosumeid: oma õnnistatud olekuga mitte veel harjunud emadele soovitatakse arsti juurde minnes aborti kui lahendust. Abort pole aga lahendus. Miks muidu tuleb vabatahtlikel nõustajatel kokku puutuda hingeliselt murtud naistega ka aastaid peale aborti, viljatusest või muudest meditsiinilistest tüsistustest rääkimata.

Aborditemaatika on äärmiselt tundlik valdkond, kuna seda käsitledes kaasame me alati isiklike tõekspidamiste ja veendumuste süsteemi, mida on emotsioonidest keeruline lahus hoida.

Abort iseenesest on kahtlemata üks kahetsusväärsemaid nähtusi kaasaja demokraatlikus ühiskonnas. Ühiskonnas, mis väidab ennast järjekindlalt liikuvat kõikide inimõiguste kaitse suunas. Inimene otsustab siin teise inimese elu üle, kellel pole mingeid võimalusi ennast kaitsta. See otsus
jääb pahatihti piinama seda tugevamat ning sellepärast vajab ta toetavat nõustamist.

Elu ja surma küsimus
Lihtsustatud skeemi esitades võiks spektri ühes otsas näha lapse õigust ja teises naise õigust. Ühel poolel toetutakse tõekspidamistes arusaamale elu pühadusest ja iga inimolendi võõrandamatust õigusest oma elule selle eostumise hetkest alates.

Teine pool deklareerib naise võõrandamatut õigust enesemääramisele ja kehalisele puutumatusele. Kahtlemata on mõlemal poolel olemas hästi väljatöötatud apoloogia, mille valguses näeme ohvrina ühte neist – kas sündimata last või naist. Veendumustest lähtuvalt tunneme end kohustatud olevat astuma ohvri advokaadiks või eestkostjaks.

Mida enam liigutakse spektril enda jaoks heledama, positiivsema suuna poole, seda tumedamates toonides nähakse endast kaugemale jäävaid värve.

Ehkki oma poole argumendid ja õigustused tunduvad loogilised ja mõistlikud, nähakse vastaspoole huvisid oma õiguse kaitsele mingis mõttes ebaadekvaatsetena.

Spektri naiseõigusepoolsest osast vaadelduna peetakse loodet oma elu esimestel nädalatel (erinevates maades erinevate rasedusnädalateni) mitte veel täisväärtuslikuks inimeseks.

Lapse õiguse eest seisjad taas kipuvad aborti tegevat naist nägema kui tundetut, isekat, emadust mitteväärtustavat ja lapsest mittehoolivat isendit.

Kasutasin seda skeemi sooviga kirjeldada tendentsi – mida emotsionaalsemalt kinnistame ennast ühte äärmusesse, seda distantseeritumalt me eraldume vastaspoolest. Paraku!

Nõustamissituatsioonis osutub emotsioonide ja hoiakute kaasamine selle äärmuslikus vormis ebaproduktiivseks. Et pakkuda kohast abi, peaks abistaja suutma näha maailma abistatava pilguga ja arvestama valdkonda selle komplitseerituses.

Nõustaja näitab helgemat poolt

Kriisirasedus on olukord, millesse sattunud naine kaalub kahe võimaluse vahel – kas sünnitada või lasta lapsel hukkuda läbi abordi.

Abordi korral on tegelikult kõik osapooled – ema, isa (laiemalt võttes ka riik ja rahvas) kaotajad. Ehkki lapse vanemad võivad eelnevalt olla oma kaotuse olemuse endale ratsionaalselt selgeks teinud, ei ole keegi võimeline ette ennustama kaotuse mõõdet.

Kuna kõige rohkem sõltub kriisiraseduse läbimise tulemuslikkus siiski naisest, siis peab produktiivne nõustamine olema naise positsioonilt lähtuv. Tuleb tegeleda teda ängistavate küsimustega, aidata tal üle saada eraldatusetundest ja meeleheitest, tehes seda osavõtliku hoiakuga, mis kinnitab naise sisemisi veendumusi.

Nõustamine peabki aitama naisel kaaluda emaduse võimalusi ja pakkuma kriisihetkel mitmekülgset abi. Esmase emotsiooni mõjul või kriisiseisundist halvatuna ei soovitata ju kellelgi elutähtsaid otsuseid teha.

Järgmise ringina saab kriisiraseduse läbimisse kaasata lapse isa ja teisi lähedasi ning olemasolevat või loodavat tugisüsteemi.

Oluline on spetsiaalse ettevalmistuse läbinud nõustaja kompetentsus kriisiraseduse valdkonda puudutavates küsimustes. Samuti oskus liikuda eetiliste valikute skaalal nii, et arvesse oleksid võetud lisaks olemasolevatele olukordadele ka inimelu hinnalisust ja unikaalsust väärtustavad printsiibid. Abordieelne nõustamine peaks Eestis saama kõikjal kättesaadavaks – kindlasti päästab see mitmeid elusid, mille üle hiljem on kõik osapooled väga õnnelikud.