Raseduse aeg on periood, mil ühe riskifaktorina võib vallanduda perevägivald. Kui paarisuhtes on juba varasemalt perevägivalda esinenud, võib see raseduse jooksul pigem süveneda. Oluline on mitte jätta ennast sellisel puhul üksi. Asjatundliku toe ja abistava info saamiseks tuleks raseduse ajall rääkida oma tervishoiutöötajaga – perearsti,  ämmaemanda või naistearstiga või pöörduda ohvriabi või naiste tugikeskuse poole.

Perevägivald võib laastada ohvrit mitmel tasandil – füüsiliselt, mentaalselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt, seksuaalselt, samuti kahjustab see tõsiselt inimese minapilti.

Märgid, mis näitavad, kuidas perevägivald võib kahjustada ohvri tervist ja heaolu:

• • ärevuse või stressitaseme tõus;
  • lootusetuse tunne;
  • depressioonile omased muud tunnused;
  • probleemid unega;
  • alkoholi ja teiste sõltuvusainete tarvitamine toimetuleku mehhanismina;
  • kehavigastused, näiteks verevalumid või luumurrud vms, halvemal juhul oht elule.

Vägivald kaldub hiilivalt võimenduma. Lapseootel naine võib tunda ennast rasedusega seotud ambivalentsete emotsionaalsete protsesside tõttu niigi üsna kurnatuna. Tema jaoks võib osutuda liigselt koormavaks lisaks kõikide teiste lapseootusega seotud väljakutsetele ka oma paarisuhtes ilmnevate ebaturvaliste suhtemustrite teadvustamine ning muutunud olukordadega silmitsi seismine. See kõik võib muuta lapseootuse- ja  sünnitusjärgse perioodi nii raseda enda, kui ka laste jaoks mitmeti haavatavaks ja tundlikuks.

Perevägivald võib raskendada ka igapäevast pereelu, lapsega suhtlemist ning takistab meid andmast lapsele seda, mida ta meilt kõige enam vajab. Näiteks võite avastada, et:

• • olete pahane või ärritunud, ka lapsega suhtlemisel.
  • teil puudub energia sellisteks argielu tegevusteks nagu lapse toitmine, kooli viimine, temaga mängimine või lapse kasvatamine läbi tema käitumise juhtimise
  • teil on raskusi oma lapse eest hoolitsemisel, kodust lahkumisel või teiste lapsevanematega suhtlemisel.

Et kasvada ja areneda, peavad lapsed tundma end armastatuna ja hoituna.

Keskkonnas, kus vanemate vahel toimub perevägivald, võivad lapsed tunda hirmu ja ebaturvalisust. Lapsed teavad sageli kui peres on perevägivalda, isegi siis, kui nad seda vahetult ei näe, kuule ega koge.

Juba ainuüksi teadmine, et üks vanem teeb teisele haiget, on lapsele talumatult piinav kogemus. Lapse jaoks on samaväärselt haiget tegev sattuda ise vägivalla ohvriks, kui olla vanemate vahelist vägivalda tunnistajaks. Vanimad lapsed peres võivad tunda vastutust oma vanemate või oma õdede-vendade kaitsmise eest.

Kirjeldatud tunded ja kogemused võivad mõjutada lapsi nii nende praeguses elus kui ka tulevikus. Lapsed võivad käituda agressiivselt või väljakutsuvalt, sest ei oska emotsioone juhtida. See tekitab omakorda konflikte teiste lastega suhtlemisel ning võib lõppeda depressiooni, ärevuse, söömis- või unehäirete ja kiusamisega.

Oluline on teada, et ka vägivallast võib olla tee välja, aga seda vaid juhul, kui vägivallatseja teadvustab vägivalla olemasolu ja õpib nägema probleemi iseendas. Kuniks vägivallatseja asetab vastutuse iseenda heaolu ja reaktsioonide eest teisele inimesele ning keeldub nägemast enda osa tekkinud olukordades, ei ole muutus realistlik. Kahju tekitaja peab võtma vastutuse, päriselt muutuma ja seda muutust ka piisavalt pika aja peale tõestama. Siis alles on perevägivalla esinemise korral turvaline leppida ning anda võimalus ühiseks edasiminekuks. Kui muutust ei ole toimunud, on oluline juba ainuüksi laste heaolu nimel ebaturvalisest olukorrast välja astuda. Kuidas seda parimal viisil teha, saab lugeda siit: https://tarkvanem.ee/paarisuhe/lahkuminek-ja-lahutus/

Mida teha, kui kogete perevägivalda?

Ärge jääge üksi, otsige tuge väljaspoolt. See on kõige olulisem asi, mida saate teha, kui kogete perevägivalda ja olete mures iseenda või oma lapse heaolu pärast.

Lühiajalise toe saamiseks võite rääkida usaldusväärse pereliikme või sõbraga.

Pikemas perspektiivis võib professionaalne tugi olla hädavajalik.

Kui teie või teie laps on otseses ohus, helistage politseisse hädaabinumbril 112. Helistada saab ka ohvriabi ööpäevaringsele kriisitelefonile 116006

Vägivalda kogenud naiste tugitelefon 1492 on ööpäevaringne tasuta lühinumber naistele, kes on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda.

Vägivalda kogenud naised, kes vajavad tuge ja abi kas üksi või koos lastega, saavad pöörduda naiste tugikeskuste poole.

Naiste tugikeskused töötavad kõigis Eesti maakondades, teenuste osutamisel ei lähtuta elukohast. Naiste tugikeskuste asukoht ei ole turvalisuse huvides avalik, ühendust saab nendega ööpäevaringselt võtta telefoni ja meili teel. Tugikeskuste kontaktid leiate Sotsiaalkindlustusameti veebilehelt.

Naiste tugikeskused pakuvad psühhosotsiaalset abi ja nõustamist ning vajadusel/võimalusel  psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat, õigusabi, samuti ajutist turvalist majutust.

Artikli autor: Kaia Kapsta-Forrester

Võtmepunktid  

• Perevägivald pole kunagi aktsepteeritav ja seda ei tohiks normaliseerida. Sellele pole õigustust.

• Perevägivald võib kahjustada täiskasvanuid ja lapsi väga mitmel moel. 

• Hoolikalt valitud strateegia perevägivallaga toimetulekuks võib sind ja sinu lapsi kaitsta.  Samuti võib see aidata sul ennast taastada, et suuta oma eluga edasi mina.

• Oluline on, et mõistaksid oma olukorrale kohase professionaalse toe hädavajalikkust – nii siis, kui oled suhtes, plaanid suhtest lahkuda või oled seda juba teinud.
• Kui vajad kohest abi, helista politseile numbril 112.

Kasutatud kirjandus:

• Oram, S., Fisher, H.L., Minnis, H., Seedat, S., Walby, S., Hegarty, K., Rouf, K., Angénieux, C., Callard, F., Chandra, P.S., Fazel, S., Garcia-Moreno, C., Henderson, M., Howarth, E., MacMillan, H.L., Murray, L.K., Othman, S., Robotham, D., Rondon, M.B., … Howard, L.M. (2022). The Lancet Psychiatry Commission on intimate partner violence and mental health: Advancing mental health services, research, and policy. The Lancet Psychiatry, 9(6), 487-524. https://doi.org/10.1016/s2215-0366(22)00008-6.
• Stith, S.M., Topham, G.L., Spencer, C., Jones, B., Coburn, K., Kelly, L., & Langston, Z. (2022). Using systemic interventions to reduce intimate partner violence or child maltreatment: A systematic review of publications between 2010 and 2019. Journal of Marital and Family Therapy, 48(1), 231-250. https://doi.org/10.1111/jmft.12566.
• Ungar, M., & Theron, L. (2020). Resilience and mental health: How multisystemic processes contribute to positive outcomes. The Lancet Psychiatry, 7(5), 441-448. https://doi.org/10.1016/s2215-0366(19)30434-1.

PREP- Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm www.prep.ee