Täiesti tavapärane on, et sünnitusjärgsel perioodil võib esineda mõningaid depressiooni sümptome (nt meeleolude vaheldumine, või lühiajaline meeleolu langus, kurbus, nutlikkus, ärrituvus, unehäired). See on keha ja psüühika kohanemise periood oluliste elumuutuste ja väljakutsetega. Kui depressiooni sümptomid on tugevamad, süvenevad ning kestavad kauem kui mõni nädal, kuni selleni, et on keeruline oma beebi eest vajalikul määral hoolt kanda, siis on oluline pöörata sellele seisundile rohkem tähelepanu ja otsida abi.

Kui depressiooni esineb üldrahvastikus hinnanguliselt 10-20%, siis sünnitusjärgset depressiooni (SJD) esineb hinnanguliselt 7-20% sünnitajatest. Depressioon, mis avaldub kuni 1 aasta jooksul pärast sünnitust nimetatakse sünnitusjärgseks depressiooniks. Üheks suurimaks SJD esinemise riskiteguriks on nimetatud depressiooni esinemist raseduse ajal ja/või enne rasedust. Samuti on oluliseks riskiteguriks ka teiste psüühikakäirete esinemine anamneesis, koduvägivalla ja/või väärkohtlemise kogemine, negatiivsed elusündmused, kõrge ärevuse esinemine, madal tajutud sotsiaalne toetus (eriti partneri ja/või teiste pereliikmete poolt), rasedusriskide esinemine.

See võib  olla erineva raskusastmega ja avalduda erineval moel mitmesuguste meeleolu ja kehaliste sümptomitena. Depressiooni põhisümptomiteks on meeleolu alanemine, huvide ja elurõõmu kadumine, energia vähenemine. Sageli võib iga tegevus (eriti just tegevuse alustamine) nõuda tavalisest suuremat pingutust. Lisasümptomitena tuuakse välja tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine, alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, süü- ja väärtusetustunne, trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku, enesekahjustuse või suitsiidimõtted või -teod, häiritud uni, isu muutus.

Sünnitusjärgsele depressioonile on oluline tähelepanu pöörata, kuna on leitud, et see võib raskendada emal oma beebi eest hoolt kanda, võib mõjutada kiindumussuhte kujunemist ning seeläbi pikemas perspektiivis mõjutada lapse neurobioloogilist, sotsiaalset ja kognitiivset arengut. Kuna vastsündinu ei anna oma vajadustest sõnadega märku, siis ema ja lapse vahel kujuneb eriline lähedussuhe, mis toetab ema häälestumist oma lapsele, on ajas kasvav ja arenev. Depressiooni puhul võib see olla raskendatud. Samuti kuna depressioon võtab jõu ja energia, siis ema võibki tunda, et lapse eest hoolitsemine või ka muud igapäevased toimetused käivad üle jõu. Kuna depressioon mõjutab seda kuidas inimene mõtleb, tunneb ja käitub, siis sageli tajutakse ka nö tavapäraseid lapsevanema raskusi (nt magamatus, toimetulek lapse nutuga) oluliselt negatiivsemalt ning positiivsed kogemused ja pingutused tühistuvad. Kuna lapsevanemaks kasvamise aega nähakse kui rõõmu ja positiivse ootuse perioodi, siis depressiooni puhul võidakse kogeda tavapärasest suuremat vastuolu ootuste ja reaalse kogemuse vahel, mis võib viia ka enesesüüdistuseni oma seisundi pärast. Kindlasti ei ole inimene ise süüdi depressiooni tekkimises. 

Sageli pöördutakse toetuse saamiseks esmalt oma lähedaste poole. Toetuse ja abi küsimine on loomulik ja tegelikult isegi ülimalt vajalik. Samas kui usutakse, et peabki kõigega üksinda hakkama saama, kardatakse jagada oma raskust või negatiivseid mõtteid ja tundeid, võidakse jätta ennast raskuste korral väga üksi. Oluline on ka see, kuidas lähedased reageerivad. Lähedased saavad anda mõista, et nad on olemas, saavad pakkuda abi või julgustada seda vastu võtma. Kui ollakse hinnanguline või kriitiline, tühistatakse naise muret ja raskust, tuuakse sobimatuid võrdlusi on see üldjuhul kõike muud kui motiveeriv ja võib probleemi süvendada.

Esmaseks konsultatsiooniks saab sünnitusjärgsel perioodil pöörduda oma perearsti või ka rasedust jälginud ämmaemanda või naistearsti poole. Lähtuvalt seisundist saab arst otsustada täiendavate uuringute ning vaimse tervise spetsialisti juurde suunamise vajaduse osas. Esmast nõustamist saavad pakkuda raseduskriisi nõustajad ja mitme sünnitusmaja meeskonnas töötavad psühholoogid või vaimse tervise spetsialistid. Perearst saab teraapiafondi kaudu patsienti suunata kliinilise psühholoogi vastuvõtule või näiteks kergemate raskuste korral ka raseduskriisi nõustamisele toimetuleku toetamiseks. Raseduskriisi nõustamine: https://rasedus.ee/noustamise-piirkonnad/

Teinekord on vajalik lisaks psühholoogilisele nõustamisele või teraapiale kombineerida see ravimteraapia või mõne muu meetodiga, mis on sobilik rasedale või imetavale emale (nt transkraniaalne alalisvoolu stimulatsioon – tDCS). Depressiooni diagnoosib ja ravi määrab psühhiaater või perearst. Psühhiaatri vastuvõtule minnes saatekirja vaja ei ole, aga kuna eriarstide ravijärjekorrad on pikad, siis tuleks arvestada, et psühhiaatri vastuvõtule pääsemine võib võtta aega.

Valvepsühhiaatri vastuvõtule saab pöörduda ka erakorraliselt. Kui inimene tundub olema väga raskes seisus (nt on suitsiidmõtted, -katsed või ka kahtlus, et ta võib olla ohtlik iseendale või teistele, on psühhootiline või võrreldes tavapärasega räägib/käitub kummaliselt), siis tuleks kindlasti pöörduda konsultatsiooniks psühhiaatriakliiniku erakorralisse vastuvõttu.

Artikli autor: Margit Emberg

Kasutatud kirjandus:

• Biaggi, A., Connory, S., Pawlby, S., & Pariante, C. M. (2016). Identifying the women at risk of antenatal anxiety and depression: A systematic review. J Affect Disord, 191, 62–77.
• Brummelte, S., & Galea, L. A. M. (2016). Postpartum depression: Etiology, treatment and consequences for maternal care. Hormones and Behavior, 77, 153-166.
• Cardenas, E. F., Kujawa, A., & Humphreys, K. L. (2020). Neurobiological changes during peripartum period: implications for health and behavior. Social Cognitive and Affective Neuroscience, 1097-110.
• (Howard et al., 2014)
• Rogers, A. M., Youssef, G. J., Teague, S., Sunderland, M., Le Bas, G., Macdonald, J. A, Mattick, R. P., Allsop, S., Elliottf, E. J., Olsson, C. A., &Hutchinson D. (2021). Association of maternal and paternal perinatal depression and anxiety with infant development: A longitudinal study. Journal of Affective Disorders, 338, 278-288.
• Uriko, K., & Liik, K. (2021). Sünnitusjärgse depressiooni sümptomaatika hindamine: sünnitusjärgse depressiooni sõeluuringu skaala EPDSi eestikeelne versioon. Eesti Arst, 100, 352–357.