Ühel hetkel, varem või hiljem jõuab enamik inimesi oma elus punkti, kus nad soovivad järeltulijaid saada. Paljuski võib see soov käia kaasas paarisuhte arenguga. On inimesi, kelle unistus täitub kiiremini, on inimesi, kelle teekond lapse saamiseni on pikem ja käänulisem.
Viljatus on võimetus rasestuda hoolimata regulaarsetest seksuaalvahekordadest viimase aasta jooksul, kus pole kasutatud rasestumisvastaseid vahendeid. Viljatuse põhjused on 30% ulatuses mehe-, 30% naise- ja 30% ulatuses mõlemapoolsed, 10% juhtudel ebaselged.
Viljatusdiagnoos võib tekitada vastuseta küsimusi ja hirmutavaid tulevikumõtteid, mis omakorda võivad põhjustada ärevust, hirmu, häbi ja süütunnet. Need tahud võivad mõjutada inimese füsioloogiat ja olla ajendiks erinevatele kehalistele reaktsioonidele, näiteks peavalud ja unehäired.
Viljatud paarid jõuavad kehavälise viljastamiseni siis, kui kõik teised võimalused on end ammendanud. Võimetus rasestuda, viljatusdiagnoos ning kunstliku viljastamiseni jõudmine võib põhjustada stressireaktsioone, tuua kaasa ärevust ja meeleolulangust. Viljatusravi on tihti emotsionaalselt koormav protsess ning sellega võib kaasneda nii füüsiline ebamugavus kui ka psühholoogiline stress.
Viljatus võib halvasti mõjuda enesehinnangule, inimese kehapildile, naiselikkusele ja mehelikkusele. Lisaks viljatusega kaasnevatele psühholoogilistele aspektidele võivad ka viljatusraviks kasutatavad ravimid ja hormoonid põhjustada mitmesuguseid psühholoogilisi ja füüsilisi kõrvaltoimeid.
Inimesed, kes viljatusega silmitsi seisavad, võivad end seetõttu arvata olevat ebapiisavad ja tunda end vähem väärtuslikuna, viljatusdiagnoos võib mõjuda enesehinnangule ning kehapildile. Mitterasestumine võib naisele tähendada võimetust mitte sünnitada ja kurbust selle osas, kontrolli kaotuse tunnet oma keha üle, võimetust kogeda emadusega kaasnevat staatust ja rolle, tekitada sotsiaalset eraldatust ning üksildust.
Viljatusraviga võib kaasas käia ka positiivseid emotsioone, lootus ja ootus tuleviku suhtes. Samas võib kõigist pingutustest hoolimata kehavälise viljastamise katse ebaõnnestuda, mis võib tähendada ärevuse, depressiooni ja viha teket. Inimesed, kes proovivad last saada, kogevad frustratsiooni ja pettumust, kui rasedust ei teki.
Kuna teekond lapse saamiseni on tihtilugu määramatu ennustatavusega, on väga oluline sel teekonnal end toetada ja hoida ning lasta ka kõrvalolijatel seda teha. On inimesi, kes jagavad toimuvat vabalt ja räägivad sellest, nende jaoks on oluline seeläbi lähedastelt saadav toetus, neile annab teiste kaasaelamine ning asjade väljarääkimine tuge. Samas on ka neid, kes hoiavad kõike enda teada. Ka selleks võib olla erinevaid põhjuseid, näiteks ei taheta lähedasi oma probleemidega kurnata, ei olda valmis vastama tekkida võivatele küsimustele, peljatakse mõistmatust. Viljatusravi on ettearvamatu ja olukordi võib ette tulla isesuguseid, ka see võib olla põhjuseks, et ei taheta rääkida, kuna kardetakse nii iseenda kui lähedaste reageeringut toimuvale.
Soovi korral on võimalusi teiste viljatusraviga tegelevate inimestega suhtlemiseks. See võib aidata hajutada eraldatuse ja ebanormaalsuse tunnet, mis viljatusega kaasas käib. Näiteks on Facebookis kinnine IVF Eesti grupp, millega on oodatud liituma inimesed, kel on seos kunstliku viljastamisega.
Viljatusravi saavad inimesed võivad ravi ajal elukvaliteedi parandamiseks soovida psühholoogilist sekkumist. Viljatus ja viljatusravi tekitavad stressi ja ärevust ning nõustamine peaks aitama seda vähendada. Oluline on mitte jääda üksi, vaid leida endale usaldusisik kas partneri, pere, sõbra, nõustaja näol. Nõustamise kaudu saab läbi ja lahti rääkida mõtted ning tunded, mis on diagnoosiga ja raviga kaasnenud. On olemas raseduskriisi nõustajad, kogemusnõustajad, psühholoogid, terapeudid, kes on koolitatud neil teemadel toeks olema.
Artikli autor: Triinu Tints