Vanemate jaoks on nende lapse kaotus üks kõige traagilisemaid kriisisituatsioone, mis elus ette võib tulla, selle mõjud võivad kesta aastaid. Lapse surm mõjutab tervet perekonda ja pere tasakaalu – ema, isa, vanemaid ning õdesid-vendi ja teisi perekonnaliikmeid ning lähedasi, leinal on mõju ka paarisuhtele. Lapse kaotus on sügavalt valus kogemus ning iga inimene läbib leinaprotsessi omal moel, iga inimese lein on unikaalne.
Kui pere jääb lapseootele, hakatakse kujutlema elu koos lapsega. Perel tekivad lapsega seoses unistused, väärtused, kujutlused, soovid. Valmistutakse kasvama lapsevanemateks. Laps saab osaks emast ja isast, osaks naise ja mehe uuest identiteedist. Kui laps sureb, purunevad kõik need unistused ja lootused ühe hetkega, lööb kõikuma usk tulevikku.
Mehed ja naised võivad erinevalt leinata, aga nad mõlemad leinavad. Ka vanemad või nooremad lapsed olenemata nende vanusest leinavad surnud õde või venda. Oluline on seda märgata, sellega arvestada ja neid kaasata. Perekond, kes omavahel leina jagab, suudab paremini hakkama saada, kaotusega leppida, aidata mõista, et oma valu ja leinaga ei olda üksi. Ühine leinaprotsess tugevdab perekonda kui tervikut.
Leinaga toimetulekuks puuduvad õige leinamisviis ja paikapandud ajalised raamid. Lapse kaotanud perekond mitte ei saa juhtunust üle, vaid nad õpivad valuga elama, sellest saab nende elu uus normaalsus.
Leinaja võib tunda end süüdi, kui ta eluga edasi minna tahab. Tegelikult on äärmiselt oluline endale taastumist lubada. Leina osakaalu muutumine vähemaks ei tähenda kaotatu mahajätmist või unustamist. Leinajad võivad tunda taastumise süüd – inimesed tunnevad end süüdi, kui nad leinaga edasi liiguvad ja tahavad eluga edasi minna. Nad tunnevad, et selline taastumise ei austa kaotatu mälestust ja ühiskond võib seda neile halvaks panna. Kõige olulisem samm on paranemist lubada.
Leinaperioodil on organism hõivatud kaotusega kohanemisega, mis nõuab tohutult energiat. Seetõttu on enda füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste eest hoolitsemine väga oluline.
Leinaga toimetulek võib olla pikk ning raske protsess ja seda ei pea taluma üksi. Abi otsimine on täiesti normaalne ja võib olla väga toetav. Eestis on olemas MTÜd, mis toetavad lapse kaotanud vanemaid – MTÜ Vaikuse lapsed ja MTÜ Hingesillad. Vaikuse Lapsed toetab kogemusnõustamise, tugigruppide ja mälestustekarpide abil peresid, kelle laps on surnud raseduse, sünnituse või esimeste elupäevade ajal. MTÜ Hingesillad korraldab iga-aastaseid teenistusi lahkunud laste mälestuseks ning ka kohtumisi vanematele.
Soovi korral on võimalusi teiste lapse kaotanud inimestega suhtlemiseks, näiteks on Facebookis kinnine Inglilaste grupp, millega on oodatud liituma inimesed, kes on pidanud silmitsi seisma lapse kaotusega. Lisaks kogemuslikule toele saavad abi ja nõustamist pakkuda teised neil teemadel väljakoolitatud vaimse tervise spetsialistid – psühholoogid, raseduskriisi nõustajad, leinanõustajad.
Artikli autor: Triinu Tints