Raseduse katkemiseks peetakse emakasisese raseduse lõppemist enne 22. rasedusnädalat. Rasedus võib katkeda iseeneslikult, seda võidakse teha omal soovil (kuni 11. rasedusnädala lõpuni) või meditsiinilistel põhjustel (kuni 21. rasedusnädala lõpuni). Enne 20. rasedusnädalat katkeb 10-20% rasedustest, nendest 80% katkeb esimese 12 nädala jooksul.
Raseduse katkemine või katkestamine võib olla emotsionaalselt raske kogemus. Tunded, mis raseduse katkemise või katkestamisega kaasas võivad käia, olenevad paljudest teguritest, näiteks raseduse kestus, inimese isiksuslikud omadused, sotsiaalne toetus, mida inimesed sel ajal saavad. Leina pikkus ja sügavus ei ole seoses raseduse kestusega, mis tähendab seda, et ka esimestel rasedusnädalatel juhtuv raseduse katkemine või katkestamine võib kaasa tuua sügava leina.
Kui rasedus katkeb, leinab inimene last, keda ta ootas, võimalust saada lapsevanemaks. Raseduse katkemine võib mõjuda ka paarisuhtele, sest iga inimene leinab erinevalt, võtab kasutada erinevaid, varasemalt omandatud toimetulekumeetodeid, mis ei pruugi olla samad ja mõistetavad teisele partnerile. On inimesi, kes tahavad oma läbielamistest rääkida, samuti võib olla, et tahetakse vaikida, enda sees juhtunut läbi protsessida. Kui teineteise vajadusi ei aktsepteerita, võidakse üksteisest kaugeneda. Ühiskondlikult eeldatakse tihti, et mehed oleksid oma naistele toeks, selle asemel, et mõista, et ka mehed vajavad toetust ja võimalust leinata nii, nagu on neile vaja.
Raseduse katkedes võidakse leinata oma senist mina (ma ei ole enam see, kes ma senini olin) ja sotsiaalset staatust (kuhu ja kelle hulka ma nüüd kuulun, kas ja kuidas ma sobitun oma sõprade hulka, kellel on laps(ed)?). Raseduse katkemine võib avaldada mõju ka majanduslikule toimetulekule, lein ja leinamine võivad mõjutada töölkäimist ja võimekust tööd teha. Raseduse katkemine võib panna tulevikule teistmoodi vaatama, turva- ja kontrollitunne võivad lüüa kõikuma, tulevikku vaatavad lootused ja unistused võivad olla purunenud.
Enamlevinud tunded, mis raseduse katkemise või katkestamise korral kaasas käivad, on süü- ja häbitunne, ärevus ja hirm, kurbus, segadus ja viha, üksildus või igasuguste tunnete blokeerimine. On inimesi, kes tunnevad süüd, et äkki toimus juhtunu nende mingi tegemise või tegemata jätmise pärast, võidakse tunda häbi, justkui ei oldaks seetõttu täisväärtuslik naine, hirm ja ärevus tuleviku pärast, et äkki rasedaks jäämine ei õnnestugi või et äkki läheb jälle samamoodi, kurbus juhtunu pärast, viha koos oleksite ja poleksitega enese, partneri või meditsiinipersonali vastu. Tundeid võib olla palju ja isesuguseid, aga võib olla ka tahe tundeid tõrjuda, vältida kaotusest rääkimist, sellega tegelemist.
Oluline on end kuulata, oma valu ja kurbust aktsepteerida ning leida toetust, olgu see siis lähiringist või spetsialistidelt, kui seda on vaja. Lisaks on tähtis saada oma küsimustele ammendavaid vastuseid, see aitab ennetada hirmude ja eelarvamuste teket.
Artikli autor: Triinu Tints